Ja olengi jõudnud lõppu ...

On neljapäev - 31. mai ad 2012. Tegevuskohaks E. Vilde nimeline Gümnaasium ja kell on saamas just 12.30 ja  lõppemas on mul selle õppeaasta viimane tund . Viimane nii enda kui ka oma armastatud vastuolulise, kuid toreda 9. klassi jaoks kindlasti  viimane füüsika. Klomp tõuseb kurku ja enam ei leia sõnu, ka silmanurgas tunnen kerget kipitust, sest korraga ongi kõik - tahaks öelda neile noortele sõpradele veel palju ilusat ja kasulikku, nii mõnegi soovituse küll eksameiks ja elukski kaasa- aga sõnad ei tule enam välja. Selle toreda kahe koostöö aasta jooksul olen püüdnud neile jagada lisaks füüsikale ka muidgi, sellest isegi olulisemaid tarkusi - neid kuidas õppida ja kuidas elus toime tulla.
Helisev koolikell lõpetab tunni ja see ongi minu selle õppeaasta viimane tund ja viimane tund Vildenimelises gümnaasiumis üldse. Minu tööleping lõpeb 15. juunil.
Kui küsida minult selle kolme ja poole aasta kohta vildenimelises siis võiksin öelda, et jäin üldiselt rahule ja olen siis nüüd jällegi ühe kogemuse võrra rikkam - töö normaalselt toimivas väikeses maagümnaasiumis, mis erineb tunduvalt nii suurest linnagümnaasiumist kui ka tibatillukesest maa põhikoolist või  täiskasvanute gümnaasiumist. Eks igal pool ole oma võlud ja valud, paremad ja halvemad päevad ja rõõmsamad või kurvemad hetked.

• Mälestused on kuldsed lülid elu raudseis ahelais.
• Midagi ei saa ega tohigi unustada.
• Iga asja lõpp on uue algus
• Igal hulknurgal on paraku mitu tahku
• Per aspera ad astra