Ja olengi jõudnud lõppu ...

On neljapäev - 31. mai ad 2012. Tegevuskohaks E. Vilde nimeline Gümnaasium ja kell on saamas just 12.30 ja  lõppemas on mul selle õppeaasta viimane tund . Viimane nii enda kui ka oma armastatud vastuolulise, kuid toreda 9. klassi jaoks kindlasti  viimane füüsika. Klomp tõuseb kurku ja enam ei leia sõnu, ka silmanurgas tunnen kerget kipitust, sest korraga ongi kõik - tahaks öelda neile noortele sõpradele veel palju ilusat ja kasulikku, nii mõnegi soovituse küll eksameiks ja elukski kaasa- aga sõnad ei tule enam välja. Selle toreda kahe koostöö aasta jooksul olen püüdnud neile jagada lisaks füüsikale ka muidgi, sellest isegi olulisemaid tarkusi - neid kuidas õppida ja kuidas elus toime tulla.
Helisev koolikell lõpetab tunni ja see ongi minu selle õppeaasta viimane tund ja viimane tund Vildenimelises gümnaasiumis üldse. Minu tööleping lõpeb 15. juunil.
Kui küsida minult selle kolme ja poole aasta kohta vildenimelises siis võiksin öelda, et jäin üldiselt rahule ja olen siis nüüd jällegi ühe kogemuse võrra rikkam - töö normaalselt toimivas väikeses maagümnaasiumis, mis erineb tunduvalt nii suurest linnagümnaasiumist kui ka tibatillukesest maa põhikoolist või  täiskasvanute gümnaasiumist. Eks igal pool ole oma võlud ja valud, paremad ja halvemad päevad ja rõõmsamad või kurvemad hetked.

• Mälestused on kuldsed lülid elu raudseis ahelais.
• Midagi ei saa ega tohigi unustada.
• Iga asja lõpp on uue algus
• Igal hulknurgal on paraku mitu tahku
• Per aspera ad astra

Viimast korda siis ...

Alles see oli, kui paigutasin siia Lilly Prometi kuulsad read

aga paraku valitseb hinges suur tühjus, sest hommikul astun siis viimast korda  oma kodukülakoolis õpetajana klassi ette. Olen seda  teinud juba viis aastat ja see koos Eesti  taas iseseisvumisega koos valminud koolimaja on isegi  aja jooksul armsaks saanud.

Sattusin siia Raplamaale elama nõukogude perioodi lõpus koos Lokuta kolhoosi lagunemisega ja asusin tööle loodavasse põllumajanduslikku aktsiaseltsi loomakasvatuse juhiks. Paraku pidas see firma vastu vaid nädalapäevad  ja juba toimuski ühinemine teise taolisega ja minust endisest majandi tippspetsialistist sai lüpsilauda karjabrigadir.  Mõne kuu möödudes toimus aga augustipööre ja Eesti taasiseseisvus. Tekkisid uued väljakutsed seoses riigipiiride avanemise , teisalt ka sulgumisega - põllumajanduses valitseva kaose ja juhtide omavahelise erimeelsuse tõttu  lahkusin loomakasvatusest ja püüdsin ka jalga ettevõtluseja ärimaailma ukse vahele saada. Küll sai tehtud karu jälgi nii Ida - Virumaal, kui ka Venemaal ja Karjalas. Olid üheksakümnendad  - omamoodi karmid ajad ja tihti tuli laveerida seaduse piirimail ... Aegade rahunedes tuli aga leida oma koht elus ja sai proovitud müüa nii silku kui kaltsu, küll aga ka leedu -türgi  - poola - hiina ja jummal teab millise päritoluga padajänni. Tegid mis tegid, aga tulemueks oli ikkagi ümmargune null. Hädaga tuli jällegi suunduda  palgatööle ja seekord juba Norra firmas No Rest Intrnational, müügiesindajana, tööpiirkonnaga Lõuna  - Eesti  ja sellise ratastel eluviisi tõttu jäid tütrekese titapõlve aastad sageli vähese isaliku hooleta, millest on mul senini kahju. 
Paraku veeres eluratas edasi ja ma ei olnud nõus oma sissetöötatud  Lõuna - Eesti piirkonda vahetama Ida  - Virumaa vastu ja seetõttu tuligi loobuda palgatööst .
Mitmesugsed ärid, küll FIE na , kül niisamuti lõppesid sellena alati tuli jälle midagi nuputada ja kombineerida. Küll sai oldud bensiinijaamas müüja, küll autojuht ja mida iganes. Oma kohta mul elus ei olnud  ja asi lõppes sellega et viimane töö FIE na lõppes Tallinn - Rapla  - Viljandi liinil ajakirjanduse vedajana, Ma pole elus varem ega hiljem autoga nii palju kihutama, aga graafik sellel liinil oli jõhker. Pärast plusspunkti mahamüümist R Kioskile oli ka see töö otsas ja järgnes 2 aasta pikkune töötu periood ja kohati tekkiski tunne, et ma ei saa ei iial enam mingit tööd.
Ja siis ta tuli - nagu Taevaisa kingitus, pakkumine koduküla kooli õpetajaks. Ja saatuse irooniana  just matemaatika õpetajaks - aine mida ma lausa vihkasin oma kooliajal.  Oli vaid kaks võimalust  - kas olla töötu edasi või hakata õpetajaks. Kolmandat varianti lihtsalt ei olnud.
Peale ülikoolilõpetamiist oli mul kogemus õpetajana olemas tollases Türi näidissovhoostehnikumis ja õpetajatöö ka meeldis tuligi siis see pakkumine vastu võtta .

Hüdrobioloogia loeng Türi NST  (1982)

Oktoobris matemaatika, novembris bioloogia ja geograafia ning jõuludest ka keemia ja füüsika,  Kellel koolitööst aimu natukegi on, siis see mõistab, milline hullumeelsus on 6 ainet ja 30 nädalatundi algajal õpetajal, kellel ei ole varem valmis mitte ühtegi töölehte.
Uue õppeaasta alguses, seoses direktori vahetusega tehti mulle aga selgeks et olen vale mees vales kohas ja vallandati õpetaja kohalt ebapiisava kvalifikatsiooni tõttu. Lahkudes laususin kurjakuulutavad sõnad  - ma tulen tagasi!

Eidapere õpetajad aastal 2001

Ma tulin tagasi - tõsi küll 5 aastat hiljem ja juba õpetaja kutsega,  kuid selgub ikkagi et ühelt poolt see kutse nagu on ja teisalt ei ole ka. Tundub, et minu aeg selles tillukeses kodukülakoolis hakkab otsa saama. Seniks tuleb aga ära teha homne - selle õppeaasta viimane tundidega koolipäev. Edasi siis juba konsultatsioonid ja lõpueksam matemaatikast ja siis olekski nagu kõik - mooramees on oma töö teinud ja parata ei ole midagi. See on ju elu ja elu nagu teame, on imeline.

• Andestan, kuid ei unusta
• Julge pealehakkamine on pool võitu
• Iga asja lõpp on uue algus
• Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi 
• Per aspera ad astra

Per aspera ad astra

Jajah - maakeeli kõlab see ladinakeelne klassika umbes  taoleiselt  - läbi raskuste tähtede poole.  Viimased märkmed siis olid esmspäeval., kui õhtul sai ring mööda koduküla jalutatud.

Teisipäev

Teisipäeval oma kodukoolis  olin siis pühendunud  jäägitult oma endisele klassile - praegusele üheksandikele. Natuke füssat ja keemiat ka, aga põhi tähelepanu oli pööratud ikkagi sellele paljukirutud matemaatikale,.Tegin siis proovieksami ja tulemused ei olnud just kõige paremad aga siiski  - Moonikal  B ja noormeeste tulemused kippusid sinna C kanti jääma. Aga  lõpliku  matemaatilise taibu kujunemiseni jääb siiski veel tükk tühja maad. Aga eks ta ole Per Aspera ad Astra.

 Vaade trepilt 

 Direktor tuleb

 Murtud südamed  - 

oi kui palju neid on - küll aedades küll inimeste hinges

 Meelespea lill - ma ei unusta sind, ära unusta ka mind.

Seal ta siis ongi - praegu veel ühes komplekis neli firmat koos

Õhtune aeg oli siis sisustatud noorte sõprade aitamisele neti kaudu, kellele 7 . klassi loodusõpetust  ja kellele vigade parandust matemaatikast. Aga sõbrad on sõbrad, selleks nad ju ongi  ja eks ikka tuleb aidata  kui võimalik on. Sellest õnnetust võrrandite tööst on mul väga kahju, et ta nii oli läinud, sest lootsime, et läheb paremini, aga välja kukus nagu alati.

Õhtul siis fotokas näpus ja käik sõbranne Mareti koju - endisesse jaama.

Rohkem fotosid jällegi pildiblogis

Ja päev lõppes nagu alati  - imeilusa päikseloojanguga, et hommikul võiks uuesti alata.

Kolmapäev

Seekordne koolipäev siis kahe kaheksanda klassi noormehega, sest 9. klass Riigikogu külastusel. Kaks noormeest ja mina - täitsa nagu midagi muud, kui mitte nagu kool. Kaks noormeet ainult seetõttu, et neiu jõudis vahepeal juba emaks saada ja kannab lapsevanema kohuseid. Ükspäev käis ta mul töö juures Raplas Täiskasvanute  Gümnaasiumis oma kuu vanust poega näitamas . On ikka armsakesed küll - mõlemad

Töine ja kena kevadne päev oli- 

Neljapäev 

Hommikul alustuseks siis Juuru  ja natuke nukravõitu alatooniga, sest viimast korda pidi siis see minu jaoks meeldiv 8 . klass olema koolis ja paraku ei olnud nad mitte kõik kahjuks kohal. Eks puudumisi tule koolist ikka ette aga sedapuhku oli seda natuke paljuvõitu ja ka seda, st nägin neid sisuliselt ju viimast korda, Minu tööleping Vilde nimelise Gümnaasiumiga lõpeb juuni alguses. Aga vähemalt koostöö selliste toredate noorte õpilastega jääb kindlasti veel aastateks mälestuste ketti kuldse lülina.

Siin siis see spiku ongi

9. ja 10. klass tegid kontrolltöid  ja minu saagiks langes ka üks klassikaline spikker. Eks õpilaste asi ole läbi aegade olnud spikerdada  ja õpetajate asi seda takistada,. 

Päeva jooksul tegin ma ka meeletuse, käisin sel, kus tegelikult ei oleks pidanud minema, aga läksin ja ma muideks ei kahetse. Tavaliselt kukuvadki sellised emotsioonide ajendil tehtud asjad  välja palju paremini, kui pikalt  etteplaneeritud ja kavatsetud tegevus,

Reede

Täna siis Eidapere kooli asja ei ole. Tunnid said juba nädala sees antud. Ja ees ootab eksamm täiskasvanutes, kuhu mind on kutsutud gümnaasiumi koolieksami komisjoni, sest olen siiski paberitega põhikooli ja gümnaasiumi bioloogiaõpetaja. Paraku pole mul aga sellest kutsetunnistusest erilist kasu, sest  ainult korra aastas istuda eksami laua taga on ka nagu vähevõitu ja töötades matemaatika ja füüsikaõpetajana jääb sellisest tõutõendiks väheseks. Üks tööandja suutiski õppeaasta keskel mind nii palju alandada., et  muuta mu alaline tööleping tähtajaliseks ja töötasu  isegi allapoole kehtestatud miinimumi. Õnneks on mu tööleping seal lõppemas.

Niisiis tänasest eksamist. Õpetaja Lilli Teesalu on suutnud oma tööd niivõrd hästi teha muuta bioloogia niivõrd huvitavaks et 29 noort inimest valisid koolieksamiks just selle aine ja kui siia lisada veel 8 bioloogia riigieksami tegijat, siis saadud tulemus on aukartustäratav.

 Direktor Valmar Ideon ja aineõpetaja Lilli Teesalu juhatavad eksami sisse

 Ühel pool lauda

Ja  teisel pool lauda

Pärast lõunat tekkis selline vaba aeg mida nojah oleksin saanud kasutada nii mõnegi inimese õpetamiseks aga aidata saad paraku ainult neid , kes seda ikka ise soovivad . Ja elu nõuab aga nii mõnigi kord oma valikute selekteerimist ja asjade reastamist tähtsuse järgi, Paraku ei ole aga kõik asjad mitte tegija võimuses vaid osa asju toimivad meie tahte väliselt 

Tihti tunnetame me ümbritsevat maailma platonlikult - me ei näe ei asju ega probleeme iseendid  vaid ainult varjusid ja kujutisi neist ja seetõttu peame maitsma ka  vahel kaotuskibedust , selles karmis ja reaalses maailmas.

Täna siis juhtisin esmakordselt naabrimehe automaatkastiga autot ja sõidueksamilt oleksin sellega ka Rapla ühel ringil läbi kukkunud. mis siis, et autojuhina 39 aasta käsil ja olen töötanud ka kutselise juhina ja pidanud sõitma mitmetes suurtes linnades  nagu Moskva ja Sankt Peterburg, Riia , Vilnius, Minsk. Varrsavi  jne. Niiet õppida tuleb kogu elu.

Ja ilmselt tuleb endalgi  veel sügisel uuesti ülikooli minna, et  täiendada oma kvalifikatsiooni. Praeguse seisuga tundub töösaamise uuel õppeaastal õige nukker olevat. Hinges on igatahes väga paha tunne ja seetõttu ei suudagi nautida seda ilusat kevadet. Minu loomupärane optimism ja elujõud on kadaumas, aga elama peab.

Per aspera ad astra!

Mõtiskluseks!

• Usaldust on raske võita, kuid kerge kaotada
• Julge pealehakkamine on pool võitu
• Läbi raskuste tähtede poole
• Õppida pole kunagi hilja
• Sõpru tuleb alati hädas aidata 

Alustame siis eelviimase koolinädalaga

Elus on ikka nii, et tahad, et läheb hästi, aga välja kukub nagu alati. Tihti on suurelennulised unistused, mis ei ole määratudki täitumisele. Täna siis esmaspäev algas tavapäratult ebatavaliselt, sest Juuru ei olnud mul asja, koolipäev oli teisiti korraldatud ja ei saanudki minna oma noorte sõprade juurde. Kasutasin siis vaba aega täiskasvaute gümnaasiumis oma lõpmatuna näiva paberimajanduse korrastamiseks, sest tunnid mul nagu ikka peale lõunat. Õpetajate toas oli hirmus palav ja töö ei tahtnud kuidagi minna. Samal ajal pabistasin nii meeletult ühe noore inimese pärast ja hoidsin talle pöialt, kuid asjad läksid ikka nii naga nad minema peavad kesise ettevalmistuse korral ja olin selle pärast väga kurb. Füüsikakursusest teame. et keha seisab paigal või liigub ühtlaselt sirgjooneliselt kui sellele mõjuvate jõudude resultantjõud on ümmargune null.  Ja paraku juhtub ka selliseid nn. patiseise ka reaalses elus.
Käisin tiiru ka Rapla haiglas, sest selja peale oli tekkinud mingisugune mädavistrik, mis oli jubedalt paistetama läinud ja ei lasknud ei istuda ega astuda. Pöördusin erakorralise meditsiini osakonda abi saamiseks, kus algul kuulsin pika loengu korrast ja lõputuna näivast jadast perearst - polikliinik. Lõpuks suutsin ennast sisse kaubelda. 3 eurot visiiditasu ja probleemi enam polegi. Ainult valutab ikka veel. Naised ütlevad selle peale, et mehed ongi õrnad valu suhtes. Ju neil on siis selles suhtes õigus.
10A pidasin ära oma viimase loengu füüsikast, rääkisime tööst, võimsusest ja energiast. Järgmine nädal on siis neil kontrolltöö - viimane sellel kursusel.
Ka kaheksandikud olid millegipärast kohal küllaltki arvukalt ja tundub, et neil on tekkinud suur huvi millegipärast hinnete vastu. Leppisime siis kokku, kes mida veel vastama peab, et positiivse õpitulemuse saavutada.
Päeval siis müristas vahepeal päris korraikult ja õhk oli nii meeldivalt karge. Kuna mul oli facebookis küllaltki tõsine vestlus ja juhe jooksis lihtsalt kokku otsustasin abikaasaga natukeseks õue minna  ja nautima sellist suviselt mõnusat ilma ja loodust. Midagi jäi ka pildile.

 Olevil on valmimisjärgus uus puuskulptuur

 Pirnipuu on puhkenud õide

 Ebaküdoonia - põhjamaine C vitamiinipomm 

 Klassika - vana hea hiline valge nartsiss

 Nartsissidest üks hilisemaid - topeltnartsiss

Ja päev lõpeb nagu alati - päikeseloojanguga. Oli see siis selline nagu ta oli ja selliseks ta jääb nagu näis, kellele oma rõõmude ja muredega. Oma väärtushinnangite, tõekspidamiste, aga ka probleemide aga ka visiooniga edaspidiseks. Üks päev on jälle minevikuks saanud, Tahame me siis seda või mitte.


Rohkem pilte nagu ikka pildiblogist

Mõtiskluseks!

• Sõprus ei küsi vanust, sugu ega rahvust ning maailmavaadet

• Aidata saad ainult neid, kes seda ise nii väga tahavad.

• Kõik unistused ei olegi määratud täituma - selleks nad unistused ongi

• Meeletu, meeletu  maailm

• Usaldust on raske võita

Ma armastan oma tööd

Need küll juba rohkem kui nädalavanused uudised, aga paraku pole küll jõudnud seda eriti täiendada. 

Nädalavahetusest

Laupäev ja pühapäev möödusid koduses ringis, nädala töine väsimus tuli lihtsalt välja puhata ja kohe lihtsalt ei viitsinud eimittemidagi teha. Aga sellest eimittemillestki kujunes ikkagi välja ühed toredad väljaskäimised oma perega. Kõigepealt laupäevane Vändra  - Suurejõe ots, kus naispere eesmärk oli iluteenused ja kaubandus - mina aga jälle nagu topelttola oma fotokaga püüdsin ilusaid kohti jäädvustada.

 Vändra turuplatsil käib laupäeviti vilgas kauplemine

 Kossu bubi

 Suurejõe vesiveski

 Baltikumi kõige suurem säilinud puitehitis

Pärnu jõgi Suurejõel

Rohkem pilte nagu ikka pildiblogist

Õhtuks läks ilm väga ilusaks ja tõotas tulla väga kaunis päikseloojang. Otsustasin siis minna oma kalli kaasaga Mukre vaatlustorni nautimaks loojuva päikese  ja saabuva pimeduse ilu. saadud elamus oli võrratu. Jõudsime just torni hetkel, kui päike vajus silmapiiri taha ja teisest servast alustas oma ringkäiku taevakaarel võrratu täiskuu.

Rohkem pilte pildiblogist

Pühapäeval ei läbenud ka kodus istuda, kuigi tööd oleks teha veel palju, aga kus sa sellega, ikka välja ja Marguse juurde, sest ta saabus just Lätist ja kaasas ühtteist uut ja põnevat. Ka loodus on vaatamata suhtrliselt madalale õhutemperatuurile  jõudsalt arenenud edasi ja ikka suve suunas. Põhiline teema nartsissid ja loomulikult ikkagi koolielu, mis meid paraku veel seob.

Rohkem leiab siit

Esmaspäev

Komplekt Juuru  - Rapla. Ja jällegi oma headele sõpradele kaheksandikele - esmaspäev - esimene tund - neljas korrus - 405 - füüsika - igav teema, rääkisime, miks näeme maailma värvilisena ja kui ilus on värvide harmoonia. Paraku elus ei ole kõik nii läbipaistev ja värviline kui füüsikas ja tihti tuleb ette ka mitmesuguseid pooltoone ja segusid, rääkimata sellest, et kõik oleks mustvalge. Klass oli nunnu nagu alati, ainult seekord üllatasid nad mind ebameeldivalt sellega, et kodutöö oli tegemata. Lubasin, et kui neljapäeva hommikul ei ole töid minu laual, siis olen sunnitud nende õpilaste teadmisi hindama madalaima hindega, mis see viiepalliline veel  võimaldadb.

Värvusõpetuse slaidiesitlust võid näha siit

Mudeli värvuse intensiivsuse kohta leiab aga siit

Üheteistkümnes klass ikka rõõmsameelne ja üksmeelne. Teema kvantoptikast - töine ja asjalik, nagu gümnasistidele kohane.
Kolmas tund  - nüüd siis vaba, abituriendid valmistuvad homseks inglise keele riigieksamiks. Istun oma ajahambast puretud 405 ja mõlgutan mõtteid  - teglikult on see ruum aastatega ka omaks saanud - on siin olnud nii rõõmsamaid kui ka kurvemaid hetki. Ei tahakski nagu ära minna , aga mis parata, kõik ei sõltu ju endast.
Kiire kontrolltööde paljundus 10 klassile ja teemaks perioodilised liikumised. Test ja valikvastustega, teha keeruline, aga korra valmis, saab kasutada aastaid. Tööde parandamine käib välgukiirusel.
See test on nüüd siin täitsa olemas. Hea lugeja - vaata, kas tuleb tuttav ette
Üheksandikud olid nagu nad ikka, minu omadest suurim klass ja läbi häda püüdsime edasi saada tuumareaktsioonidega. Ausalt öeldes, materjal hakkab läbi saama ja egas ma neid väga tagant sundinud.

Slaidiesitlus  tuumareaktsioonidest ja tuumaenergeetikast. Juurus on vaja veel käia 7 korda ja küll me jõuame selle materjaliga ilusasti lõppu kah.

Ja siis veel - paar videot nädalatagusest koolipäevast

Matemaatika tund

Ruutvõrrandi lahendamiune - puust ette ja punaseks

Ja nädalatagustest tegemistest toimetamistest on lingid nagu ikka minu pildiblogis

Nädalatagune neljapäev, sellest ei tahaks kohe mitte rääkida. Kahjuks oli see üks mustemaid minu senise karjääri jooksul. Häda on selles kui liigselt usaldad õpilasi ja arvestad nendega kui täiskasvanutega siis on tüsistused ja pahandused kerged tulema. Kus ma võisin eales arvata,  et üks tore koolipäev võib lõppeda mõnel mehel kiirabiautos ja mõnel mehel politseikongis, Rohkemat ei ole võimalik siin uurimise huvides avaldada. Ja jällegi see arvutiklassi probleem - mõnel vennal on nagu haigus hakata tunni ajal vaatama pornot ja siis jätta kõik see rämps arvutisse alles. Ja kui ei ole konkreetne süüdlane teada, siis on selleks loomulikult õpetaja..

Ja lõpetuseks ka üks pilt tublidest neidudest, kes austasid oma kohalolekuga mind isegi veel esmaspäeval viimases tunnis. Ülejäänutele paitab see koolivärk suht savi olema

Ilmad on õnneks veel talutavad ja kurss on võetud lõpusirgele  - nii et kooliaasta lõpp ei ole enam kaugel ja tuleb meil kõigil vastu pidada nii siin, kui ka seal pool lauda.

Ja selline jäin objektiivi ette mina.