Selline kosutav issameie annab tegelikult palju jõudu ja tahtmist, aga ka mõistmist ja lugupidamist üksteise vastu.
Elu paratamatult on tihti platonlik - asume nagu Platoni koopas ja ei näe elu ise vaid ainult kujutisi sellest - miraaži. Suures osas baseerubki meie materialistlik maailmakäsitlus vaid unistustel. Unistamine ei ole aga teatavasti keelatud, kuigi kõik unistused ei täitu mitte iialgi ja ju nad selleks unistused ongi.
Olen ma õnnelik - ilmselt olen. Mul on kodu, pere ja ka töö, mida ma ka tegelikult armastan. Aga on olnud unistusi mis ei ole kahjuks eiiial määratud täituma. Inimloomus paraku ongi vist selline.
Hommikul heliseb siis tütrekese viimane koolikell ja jällegi on üks etapp elust läbi. Aeg aga lendab paratamatu kiirusega, meie tahtele allumatult.
Rooma imperaaator Marcus Aurelius Augustinus on öelnud aja kohta järgmist:
Ja selle ajaga on paraku ka nii:
Tänane koolipäev Eidapere koolis. Kaamerasilma ette jäid hetked tundidest loodusainete klassis, kuhu paigaldati aastaid tagasi maakonna teine smart tahvel. Raplamaaa esimese taolise tahvliga oli mul au töötada Rapla Täiskasvanute Gümnaasiumis.
Täpsem ülevaade jällegi minu pildiblogist
Mõtiskluseks!
Iga asja lõpp on uue algus.
Meeletu, meeletu maailm
Aja suund on isotroopne ja ajamasinat ei ole võimalik tagasi pöörata.
Lapsepõlves unistasin võimatut - nüüd on mu unistus täitunud.
Olen andestanud, kuid mitte unustanud.


No comments:
Post a Comment