Alles see oli, kui paigutasin siia Lilly Prometi kuulsad read
aga paraku valitseb hinges suur tühjus, sest hommikul astun siis viimast korda oma kodukülakoolis õpetajana klassi ette. Olen seda teinud juba viis aastat ja see koos Eesti taas iseseisvumisega koos valminud koolimaja on isegi aja jooksul armsaks saanud.
Sattusin siia Raplamaale elama nõukogude perioodi lõpus koos Lokuta kolhoosi lagunemisega ja asusin tööle loodavasse põllumajanduslikku aktsiaseltsi loomakasvatuse juhiks. Paraku pidas see firma vastu vaid nädalapäevad ja juba toimuski ühinemine teise taolisega ja minust endisest majandi tippspetsialistist sai lüpsilauda karjabrigadir. Mõne kuu möödudes toimus aga augustipööre ja Eesti taasiseseisvus. Tekkisid uued väljakutsed seoses riigipiiride avanemise , teisalt ka sulgumisega - põllumajanduses valitseva kaose ja juhtide omavahelise erimeelsuse tõttu lahkusin loomakasvatusest ja püüdsin ka jalga ettevõtluseja ärimaailma ukse vahele saada. Küll sai tehtud karu jälgi nii Ida - Virumaal, kui ka Venemaal ja Karjalas. Olid üheksakümnendad - omamoodi karmid ajad ja tihti tuli laveerida seaduse piirimail ... Aegade rahunedes tuli aga leida oma koht elus ja sai proovitud müüa nii silku kui kaltsu, küll aga ka leedu -türgi - poola - hiina ja jummal teab millise päritoluga padajänni. Tegid mis tegid, aga tulemueks oli ikkagi ümmargune null. Hädaga tuli jällegi suunduda palgatööle ja seekord juba Norra firmas No Rest Intrnational, müügiesindajana, tööpiirkonnaga Lõuna - Eesti ja sellise ratastel eluviisi tõttu jäid tütrekese titapõlve aastad sageli vähese isaliku hooleta, millest on mul senini kahju.
Paraku veeres eluratas edasi ja ma ei olnud nõus oma sissetöötatud Lõuna - Eesti piirkonda vahetama Ida - Virumaa vastu ja seetõttu tuligi loobuda palgatööst .
Mitmesugsed ärid, küll FIE na , kül niisamuti lõppesid sellena alati tuli jälle midagi nuputada ja kombineerida. Küll sai oldud bensiinijaamas müüja, küll autojuht ja mida iganes. Oma kohta mul elus ei olnud ja asi lõppes sellega et viimane töö FIE na lõppes Tallinn - Rapla - Viljandi liinil ajakirjanduse vedajana, Ma pole elus varem ega hiljem autoga nii palju kihutama, aga graafik sellel liinil oli jõhker. Pärast plusspunkti mahamüümist R Kioskile oli ka see töö otsas ja järgnes 2 aasta pikkune töötu periood ja kohati tekkiski tunne, et ma ei saa ei iial enam mingit tööd.
Ja siis ta tuli - nagu Taevaisa kingitus, pakkumine koduküla kooli õpetajaks. Ja saatuse irooniana just matemaatika õpetajaks - aine mida ma lausa vihkasin oma kooliajal. Oli vaid kaks võimalust - kas olla töötu edasi või hakata õpetajaks. Kolmandat varianti lihtsalt ei olnud.
Peale ülikoolilõpetamiist oli mul kogemus õpetajana olemas tollases Türi näidissovhoostehnikumis ja õpetajatöö ka meeldis tuligi siis see pakkumine vastu võtta .
Hüdrobioloogia loeng Türi NST (1982)
Oktoobris matemaatika, novembris bioloogia ja geograafia ning jõuludest ka keemia ja füüsika, Kellel koolitööst aimu natukegi on, siis see mõistab, milline hullumeelsus on 6 ainet ja 30 nädalatundi algajal õpetajal, kellel ei ole varem valmis mitte ühtegi töölehte.
Uue õppeaasta alguses, seoses direktori vahetusega tehti mulle aga selgeks et olen vale mees vales kohas ja vallandati õpetaja kohalt ebapiisava kvalifikatsiooni tõttu. Lahkudes laususin kurjakuulutavad sõnad - ma tulen tagasi!
Eidapere õpetajad aastal 2001
Ma tulin tagasi - tõsi küll 5 aastat hiljem ja juba õpetaja kutsega, kuid selgub ikkagi et ühelt poolt see kutse nagu on ja teisalt ei ole ka. Tundub, et minu aeg selles tillukeses kodukülakoolis hakkab otsa saama. Seniks tuleb aga ära teha homne - selle õppeaasta viimane tundidega koolipäev. Edasi siis juba konsultatsioonid ja lõpueksam matemaatikast ja siis olekski nagu kõik - mooramees on oma töö teinud ja parata ei ole midagi. See on ju elu ja elu nagu teame, on imeline.
- Andestan, kuid ei unusta
- Julge pealehakkamine on pool võitu
- Iga asja lõpp on uue algus
- Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi
- Per aspera ad astra
No comments:
Post a Comment