Tuesday, May 1, 2012

Pühapäevast lebosse esmaspäeva

Pühapäev

On pühapäev tore päev, tore päev
sest ei ema rutta, ei isa rutta ...


Nii laulis kunagi minu nooruses lapsstaar Marika Domberg

Tõepoolest tore päev, sest ei ole eimittekuhugi kiiret. Magasin kohe kella kümneni välja -  eks ikka nädalaväsimuse ja mingil määral külgehakanud arvutisõltuvuse pärast kah. Sai öösel natuke seda riistapud näpitud ja kogesin veelkord, et võrku ühendatud arvuti ja tähekombinatsioon www ei saa iialgi tühjaks - ikka ja jälle leiab sealt uusi pärleid ja uusi tutvusi ja mida iganes. Siin sõpru ja lehti igale maitsele.
Mul see suurejooneline Moodle projekt ikka kaelas nagu mäda paise kannika peal - muudkui piinab, ei lase ei istuda, ega astuda. Paraku tundub mulle nii, et see ei saagi valmis nagu Tallinna linn, sest avastad ikka ja jälle et midagi saab teisiti teha. Kas ka paremini? Ei tea, sest maitsed on ju erinevad, kellele meeldib ema, kellele tütar, või hoopis mõlemad, teab rahvatarkus seepeale kosta.
Õudusega avastasin järsku, et mu koduarvuti on jäänud väga aeglaseks ja palju rakendusi enam ei tööta. Pühendasin seega päeva põhiliselt arvuti korrastamisele ning paljud asjad sain ka tööle.

Peale lõunasööki tuli selline unekas peale ja otsustasin kaasaga kõndima minna. Tahtsime minna Mareti pere selle tulevase kodu juurde jalutada ja vaadata mis nad seal teevad. Ka Kairo oli seal viimast korda puhkusel, sest kuu aja pärast on temagi vaba mees vabal maal ja aukohus Isamaa ees tehtud


Kairoga Vändra bussijaamas ühel talvisel
pühapäeva hommikul, mil ta alustab 
tagasisõitu oma teenistuskohta

Nende juurde me aga kohe ei jõudnudki, sest meie ammune peretuttav Mari nägi aknast meid möödumas ja helistas mu kaasale, et millise saleda peikaga ta mööda jalutab. Eks minu uus välimus pakub kõneainet veel siiani. Mari kutsus meid sisse, pakkus kohvi ja kommi ja tenalt saime teada ka, et ta on saanud kolmandat korda vanaemaks, sest nende poeg Veiko oli just isaks saanud.

  Siin ta ongi Periti ja Veiko pisipõnn

Pildid Mari ja Andruse, aga ka Mareti ja Andruse juures käigust on minu pildigblogis. Eidaperes elabki kolm Andrust - nii vähe levinud nimi ja siin oleme kolmekesi.


Esmaspäev

Täna siis Greetel emakeele riigieksam, mis muutis mu päeva väga rahutuks. Nii väga väga oleks tahtnud siis teda aidata aga seal peab nii tema,kui ka kõik teised abituriendid seisma iseenda eest. Isalik armastus siin ei aita, üle jääb vaid loota ja oodata. Muideks, kõige piinavamaks tegevuseks pean just ootamist. Terve oma elu olengi põhiliselt oodanud ja lootnud.

Esmaspäeviti onmul muidu tavaliselt 9 tundi, seekord pääsesin vaid kolmega ja need kõik Juurus, sest Raplas kirjutaid täiskasvanute gümnaasiumis oma eksamitööd abituriendid ja klassiruunid olid kinni ning õpetajad eksamikomisjonis, mina pääsesin sealt sellest kuuetunnisest piinavast istumiusest tänu oma Juuru tundidele. Tglt  väga hea, et see Juuru mul veel olemas on.
Vildenimelises nagu ikka esmaspäeva hommikuti traumeerin kaheksandikke seal kõrgel neljandal korrusel  nii vara hommikul oma tüütu füüsikaga. Järgmisena tulid mu palge ette üheteistkümnendikud, nendega kordasime neljapäevaseks kontrolltööks. Siis oleks pidanud olema 12, aga nende jaoks on ju koolitunnid otsa saanud ja nad kirjutaid koos minu tütrega Rapla Ühisgümnaasiumis oma eksamitööd. Tekkinud vabal tunnil parandasin ära 8. klassi tunnikontrollid. Tavaliselt ei suuda ma seda koolimajas teha ja see paberkandjal tööde parandamine on minu jaoks selles õpetajatöös kõige vastikum tegevus. Mul meeldib muliseda nagu veneaegne partorg. Järgnesid üheksandikud ja ka need on muutunud uuesti toredaks, erimeelsused meie vahel oleks nagu kadunud. Päeva 5 tund oleks olnud 10 klassiga aga selle asemel toimus ülekooliline prügiaktsioon, mille teostamiseks oli kohale telllitud kaks suurt turismibussi. Algul tundus seal olema mingid logistilised probleemid ja majandusdirektor jooksis edasi- tagasi nende busside vahet, kui ükskord liikuma saadi. Nägin seda pilti klassiaknast ja jättis nagu mingi veneaegse punavoori mulje, aga lõpuks nad liikusid siiski.. Oleksin isegi  nendega kaasa läinud, aga ma ei ole ju klassijuhataja ja kes mind sinna oleks võtnudki.
Tekkis selline tühi ja nukker tunne, pabistasin tütre pärast ja ta tuli Raplas ära oodata. Aga Raplasse ei saanud ka minna, sest seal eksamid. Koolimajas ka mitte ei tahtnud olla, sest ilus ilm lausa kutsus välja. Mul oli selleks päevaks natuke teised plaanid, aga kõik soovid ja tahtmised ei olegi määratud täitumisele. Tahtsin peale seda koristust külla minna ühele oma noorele sõbrale, aga tal olid kahjuks teised plaanid. 
Pidin Juurus olema tagasi kell 14.30 ja aja parajaks tegemiseks läksin külla ühele noorele sõbrannale Inglistes, kus istusime aias , vestlesime ja jõime kohvi ning nautisime ilusat ilma. Aitäh, talle selle ilusa pealelõuna eest. Edasi tulin  Juuru tagasi, õnnitlesime õpetaja Heinerit tema juubeli puhul. Mingi aeg hakkasin Raplasse minema ja nägin kooliõues talguli, kes ikka istusid ja ootasid kojusõidubussi nagu valget laeva. Pole küll asjatundja, aga mulle jäi mulje, et ka siin oli mingid logistilised probleemid. Mõtisklesin teel Raplasse, selle üle, et kas ikka õpilased peavad tundide ajal teiste rämpsu koristama, teisalt toob selline ilus kevadpäev vaheldust ka tüütuks muutuvatele koolipäevadele ja kolmandaks - koduümbrus sai puhtamaks. Tundsin järjekordselt puudust sellest, et mul ei ole oma kooli ja oma klassi ja pean nagu mingi turuvarblane laskma ringi kolme kooli vahet - igal pool oma ja igal pool võõras. Aga mis teha, eks ma pean nokkima seda, mis teistest üle jääb.

Oma õpetajatööd alustasinma tollases Türi Näidissovhoostehnikumis veterinaaria, kalakasvatuse, mikro- , hüdro- ja üldbioloogia õpetajana pool aastat peale Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist 1980. aastal. Aastatel 1981 ...82 olin vene sõjaväes ja jätkasin pärast kroonut , aga õppeaasta keskel ei olnud võimalik tunde saada nii palju kui vaja ja seetõttu lahkusin erialasele tööle kalamajanduse alal. Üheks põhjuseks oli ka õpetaja kutse puudumine ja mind taheti suunata edasi Moskvasse Dimerjazevi nimelisseinstituuti põllumajandus pedagoogikat õppima. Põllumajanduslik haridus käiski Moskva kaudu.  Mul oli sellest sõjaväe  värgist igasuguse vene asja vastu täielik tüdimus ja allergia, nii et keeldudin. See pedagoogi kutse puudumine on paaril korral hiljemgi olnud takistuseks. Nüüdseks on õpetajakutse küll olemas, aga jällegi valel alal ja jällegi olen vale mees vales kohas, kuigi oma tööd armastan ma siiani.


Hüdrobioloogia loeng Türi Näidissovhoostehnikumis

 Kalade anatoomia praktikum


Riigieksamil. Eksamineerin mina,sest 
komisjoni esimees on lõunale läinud



Greete lõpetas oma eksamitöö umbes pool tundi enne tähtaega. Ta tuli, väsinud ja näljane, aga õnnelik. See oli kergendus ka tervele perele  - suur asi on vähemalt tehtud.








Mõtiskluseks!

  • Läbi raskuste tähtede juurde

  • Oled hädas - ikka sõbrad aitavad

  • Kõik unistused ja soovid ei olegi määratud täituma, selleks nad unistused ongi.

  • Kurb on, kui oled vale mees vales kohas

  • Ja naistel pidi alati õigus olema.

No comments:

Post a Comment